Minu tütre sünnilugu

Pean kohe kiirelt selle kõik kirja panema, kuna mida aeg edasi, seda rohkem asju ununeb. Ma üritan kõik võimalikult detailselt ja ilustamata kirja panna, niiet kui see väga ei sobi, siis pigem mitte lugeda 😀 Aga minu arvates on selliseid sünnilugusid kõige põnevam lugeda.



Oli mul siis saatekiri kaheksandaks esilekutsumisse – mõnes mõttes oli see hea, sai planeerida Präänikule hoidja selleks ajaks, sai kodu kenasti korda tehtud ja kõik toimetused arvestada selle järgi, et esmaspäeval hakkab trall pihta. Tahtsin kohale minna võimalikult vara, sest olin kuulnud, et mõnel eelmisel päeval oli seal hommikul sünnituseelses ootejärjekord. Viisime Indrekuga koos Prääniku lasteaeda (kuidagi nii eriline oli oma esimese lapsega viimast korda nii tadaa teha, et ta on mu ainuke laps :D) ja suundusime haiglasse. Seal ees läksin maha ja Indrek läks tööle, kuna esilekutsumisse mehega ei lastud ja nii ma sinna üksi läksin. Sain suht kiirelt palatisse, mingit järjekorda polnud ning siis juba mõne minuti pärast kutsuti KTG tegema. Tegin selle ära, siis läks veel mõned minutid mööda ning naistearst kutsus ülevaatusele.

Naistearst katsus avatust, mida oli mulle suureks üllatuseks 3cm (nädal enne polnud veel mitte midagi). Ta andis mulle valiku – kas teeb veed lahti või jalutan veel mõned päevad ringi – et arvatavasti beebi tuleb siis ise välja.. Olles minevikus 3cm avatusega viis nädalat ringi kõndinud, otsustasin, et arvatavasti ei tuleks see beebi kuhugi ja lasin veed lahti teha 😀 Ma väga kartsin millegipärast vete lahti tegemist, kuna kuskilt oli nagu meeles, et see on väga valus. Küsisin ka siis arstilt, et kas on, sest eelmine kord tehti mul veed lahti epiduraali mõju all. Ta ütles et sama ebamugav kui ülevaatus. Aga noo, ei olnud! Reaalselt see emakakaela avatuse vaatamine oli palju valusam ja vete lahti tegemist ma ei tundnudki, lihtsalt üks hetk hakkasid need voolama.



Siis kirjutasin Indrekule, et noh võid vaikselt tööl asjad kokku panna ja kodust läbi käia, haiglakoti tuua. Ma nimelt mõtlesin, et mul läheb veel raudselt mõni päev aega sünnitamisega, et Indrek jõuab veel kodus käia ja mida veel, tõsiasi oli aga et tunni pärast olin juba sünnitustoas oma saatust ootamas 😀 Indrek oli samuti väga üllatunud, et asi nii kiirelt kulges, kuna algselt pidin saama mingit jooki, mis siis hakkaks esile kutsuma. Nii ma kõndisin seal palatis ringi, väga ärevil, aga midagi ei toimunud. Jah, veed tilkusid, aga mida polnud, olid tuhud või valud. KTG mingeid toonuseid küll näitas, aga ma ise ei tundnud ühtki kokkutõmmet. Niisiis otsustati kell 13.00 panna tegevust kiirendav tilk. Samal ajal lasin ka teha epiduraali süsti, sest anestesioloog hakkas operatsioonile minema ja polnud teada, millal ta tagasi jõuab- plaan oli, et teeb süsti ära, aga valutustama ei hakka veel midagi, seda saab ise pärast süstida juurde. Et noh mul oleks see võimalus tuhusid valutustada kui need tekkima peaksid. Aga tilguti kiirendas asja niiii palju, et mul hakkasid põhimõtteliselt kohe tuhud, selleks ajaks kui anestesioloog jõudis ja süsti tegema hakkas, oli mul juba kolmas tuhu käigus. Nad olid kohe väga intensiivsed ja üsna ruttu olid kahe minuti tagant. Ma ei mäleta, mis kell ja kui palju avatust oli, aga igatahes hakkas emakakael üsna kiirelt avanema. Probleem oli aga selles, et epiduraal väga ei mõjunud 😀 Noh, ta mõjus – aga ühele küljele. Proovisime mis me proovisime, anestesioloog käis uuesti vist seda nõela korrigeerimas ka, aga ei mõjunud mitte miski teisele keha poolele.Ma ütlesin küll, et pole hullu, sest tuhud olid ülehingatavad ja mõtlesin peas, et noh pool valu on ikka parem kui täis valu :D. Aga see pole hullu jutt jäi lühikeseks, kuna mingi hetk olid valud juba palju jubedamad ja epiduraali oli juba mitu korda juurde pandud, aga ei mõjunud üldse rohkem.

Ma olin terve aja voodis pikali, sest epiduraali järgselt ei tohi pool h tõusta, aga mulle pandi seda koguaeg juurde, kuigi ta väga ei mõjunud 😀 Pikutasin seal külili ja surusin Indreku kätt, kui tuhu jälle oli. Mingi hetk (äkki nelja paiku) oli avatust 8-9 cm ja lihtsalt tuhutasin edasi, aina uu ja aa, aga sain hakkama. Mõni tuhu kestis päris kaua ja vahepeal ämmaemand vähendas seda kiirendavat tilka, sest emakas tegi korralikult tööd ja polnud nii palju vaja. Siis jäigi üle ainult presse oodata. Tita tundis end õnneks kogu aja hästi, st südamelöögid olid korras. Lõpuks vist viie paiku ma tundsin, et no nüüd mingid pressilaadsed tunded hakkavad tulema, aga ma ei julgenud veel niisama pressida, et äkki pole avatustki käes. Kutsusime ämmaemanda tagasi, avatus oli olemas ja siis proovisime hakata pressima. Kõigepealt tahtsin külili proovida – no ei tulnud välja, lihtsalt ei oskanud õigesse kohta seda pressi suunata. Proovisin selili, sama asi – Vist proovisin ka teisel küljel aga no see ei toiminud ja beebi ei liikunud alla poole nii nagu oleks võinud. Siis ämmakas tegi otsuse mind järi peale saata ja see oli parim otsus üldse. Pani järi voodi juurde, Indrek istus voodisse ning ma istusin järile, samaaegselt Indreku peale seljaga ja kätega toetades. See hetk olid valud juba väljakannatamatud, no ei olnud mingit jälgegi mingist valuvaigistist 😀 Kõik ajas mind närvi, ma karjusin Indreku peale, et ta mu pea vastu läks, et mul ei olnud mugav kätt toetada ja no muidugi karjusin, et ma ei suuda ja ei jaksa ja mida kõike veel 😀 Mul pole elusees nii valus olnud kui sel hetkel, ma peas mõtlesin et lihtsalt lõigake see laps välja, sest ise ei tule ta kuhugi. Siis jäin mõtlema, et krt, valusid peaks ju opilauale jõudmiseni ikka kannatama, et sama hästi võib siis ju nende kannatustega praegu lapse välja pressida 😀



Kui ma seal kisasin, ütles ämmakas mulle, et ära karju, ära jutusta vaid hinga nagu normaalne inimene 😀 See mõjus lõpuks hästi ja ma vist tõesti võtsin end kokku, sest mingi hetk hakkasin ma lihtsalt sisse-välja hingama ja suunasin oma pilgu sügavale ämmaemanda silma, mis aitas mul tohutult keskenduda. Siis tegin ühe tugeva pressi, tänu millele tuli veerand pead välja. Sellest hetkest edasi tundus vahe järgmise pressiga mingi sadaaa aastat, sest ma ei tohtinud kohe uuesti pressida ja pidin vahepeal liikumatult lihtsalt hingama. Kujutage ette, et teil on mingi vägilane jalgevahel kinni ja ei tohi mitte midagi teha, et ta välja juba tuleks :D. Hingasin sisse välja, ämmakas pakkus pead katsuda lapsel (see pidavat paljudele jõudu juurde andma), ma “viisakalt” keeldusin ja siis oli aeg juba järgmiseks pressiks, millega tuli pea kah välja. Edasi tuli kõik nagu lupsti ja Indrek sai nabanööri ka läbi lõigata. Siis kuidagi (ma ei mäleta kuidas) saime mu voodisse pikali tagasi ja ausalt mul oli juba kogu see valu meelest läinud. Tita pandi kaalule ja ämmakas palus mul pakkuda, palju seda kaalu siis tuli.. Pakkusin 4100g. Suureks üllatuseks meile KÕIIGILE oli kaalu hoopis 4832g!!! Kujutate ette!! Mina suutsin sellise tegelase välja pressida! Ma endiselt ei suuda seda uskuda, et mu lastel on peaaegu pooleteise kilone sünnikaalu vahe :D. Aga nii oli, kaal ei valetanud. Vot sellel hetkel tekkis minusse see tunne, et kurat ma olen ikka võimas 😀

Siis natuke läks aega mööda, laps oli mul terve aja rinnal ja siis sünnitasin platsenta ka ära, see olevat ilus, ma vaadata ei soovinud 😀 Siis juba sain lapse rinnale sööma ning ämmakas hakkas ilupisteid tegema. Noh, neid oli korralikult, aga ega ma ei imesta ka. Ma tundsin kuidas rebenesin selle pea pressi ajal, aga nüüd, kolm päeva hiljem ma võin öelda, et taastumine pole üldse raske olnud. Mul oli esimese lapsega ka päris palju õmblusi, aga ma ütleks, et seekord sain jalule palju kiiremini ning tunnen end energilisemana. Vetsus pole kordagi olnud valus käia 😀 seda ma jubedalt kartsin, ainuke asi mis reaalselt valu teeb, on emaka kokkutõmbed – aga paratsetamool õnneks leevendab.

Titaga on kõik hästi, algul kaotas natuke palju kaalu aga tänaseks on piim juba täielikult mul rindades olemas ja eile koju saamine tegi meie kõigi jaoks olukorra vähem stressirohkeks. Ma olen nii õnnelik, et mu sünnituskogemused on erinevad ja positiivsed mõlemad, ma tunnen, et see valurohkem sünnitus seekord oli just mulle hea, sest nüüd mul ongi mingi võrdlusmoment vähemalt ja ütlen tõesti, et igat pidi läheb see valu kohe meelest kui oma last näed, see tunne ikka trumpab kõik üle! Ma olen nii õnnelik, et saan olla kahe väikse ime emme ja nii naudin elu nendega!

Panen siia lõppu veel pildi ka, mis tänu emaka kokkutõmmetele ainult võimalik on 😀 Nimelt kõht oli juba samal päeval selline – mu arvates nii kiiresti tagasi läinud, ma olen selle üle ka väga õnnelik. Kuna seekord oli mul palju suurem kõht, siis arvasin, et see jääb veel pikaks ajaks rippuma 😀







8 Replies to “Minu tütre sünnilugu”

  1. Appi nagu enda sünnituslugu oleks lugenud (v.a. et epiduraal ainult ühele poolele mõjus) ! 😀 Aga niii tubli oled ja palju õnne! Endal pisike veel täitsa tillu aga sinu looga tuli jälle beebiisu peale haha. Rõõmsaid hetki ja ilusat paranemist teile!

  2. Naised on ikka võimsad küll 🙂 minu teine laps sündis eelmine aasta, kaaluga 4.5kg ja 56cm. Terve päeva valutasin kodus ja u õhtul kell 7 läbi haiglasse minnes, oli avatust 8 cm. Ämmakas käis vahepeal mulle meelde tuletama,s et ma jumala eest ei pressiks, kuna surve oli lihtsalt nii tugev. Neil oli vaja veel sünnitustuba korda teha 😀 Lõpuks sünnitustuppa saades tehti veed lahti, et natukenegi kergem oleks ja kell 20 millegagi sündiski mu teine tüdruk. Mitte ühtegi valuvaigistit ega õmblust vaja ei läinud, järgmine päev oli ainult raske hingata, aga mingit muud kaebust ei olnud 😊

  3. Megatubli! Ma hirmuga mõtlen, et see teekond oleks ühe korra veel vaja kunagi ette võtta(esimene aasta ja kolme kuune ning teine lapsuke võiks ju veel olla), aga ma reaalselt ei tea, millal ma selleks valmis olen 😂

  4. Vau!! Super vinge ja tugev naine oled! Endal lapsi ei ole, aga ootan hirmu ja rõõmuga samaaegselt seda eluetappi. Palju õnne ja energiat Sulle! 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga