Keha ja hing pärast teist sünnitust

Räägime natuke vaimsest poolest sünnitusjärgselt. Oma postituses, kus kirjutasin kõigest, mida sulle sünnituse ja sünnitusjärgse aja kohta ei räägita




mainisin konstantset nutmist ja üldse, kuidas emotsioonid on pärast sünnitust väga segased, suvalised asjad ajavad nutma. Nüüd, olles teist korda sünnitanud, pean tunnistama, et seekord pole mitte mingit jälge ka sellest veidrast nutmisest.

Mind toredal kombel valdab ainult õnn ja see võib olla vabalt sellest muidugi, et uus ilmakodanik magab lihtsalt nii hästi ja tänu sellele olen ma puhanum, aga võib ka olla sellest, et eelmine kord oli palju rohkem teadmatust ja seekord valitseb mu sees rahu. Ma tunnen, et ma annan endast parima ja teen seda isegi päris hästi – oskan last toita, oskan teda magama saada, mähkut vahetada, naba puhastada ilma stressamiseta. Ma tean, et kui tita nutab, siis ma pole läbikukkunud ema vaid hoopis olen õnnelik, et ta oma häälepaelu treenib :D. Ja no raske on olla kurb, kui Präänik on nii super suur venna, käib õde koguaeg paitamas ja sülle nurumas – no seda armastust on kodus lihtsalt nii palju, et ma vahepeal ise ka ei usu.

Esimese lapsega oli ikka nii palju oskamatust, aga samas lapsed on erinevad ka. Präänik näiteks ei olnud nii hea magaja kui Printsess ja tema võibolla ei andnudki mulle piisavalt aega, et rahulikult uude rolli sisse elada. Printsess magab superhästi ja see on mulle andnud võimaluse korra maha istuda ning seda kõike proovida hoomata, mis juhtunud on. Toon näiteks selle, et Präänikuga esimene jalutuskäik möödus teda kussutades süles, kuna ta terve aja nuttis (Präänik ei leppinudki vankrikorviga lõpuks, sain alguses väga vähe temaga jalutada). Printsess see-eest oli täna väga eeskujulik vennale lasteaeda järgi jalutaja ning tudus terve tee sinna ja tagasi. Kahjuks on see hea magamine ka mulle toonud kohustuse kaela – nüüd peab ju jalutamas käima ja end vormi ajama :D.

Hingest ei oskagi rohkem midagi rääkida, oskangi ainult öelda, et see õnnelikkustunne vist oleneb natuke sellest, kui palju sa magada saad 😀 oleks ma esimese lapsega saanud nii puhanud olla, oleks ma arvatavasti vähem ilma asjata nutnud ka – see aga ei tähenda, et ma lõppkokkuvõttes see aeg vähem õnnelikum oleks olnud, mu sees oli lihtsalt värskele emale kohaselt suur segadus.




Kehast tahtsin ma rääkida ka. Taastumisest ja imetamisest nimelt. Mul oli mõlemal sünnitusel teise astme lahkliharebend (TMI, i know), aga seekord sain kõvasti kiiremini jalule, sest ma julgesin. Ma olingi kuidagi valmistunud halvimaks ja üllatusin, et polnud nii hull 😀 Nagu ka sünnitusloos mainisin, siis näiteks vetsus käimine polnud kordagi valulik, Kõndimine on minu arvates täiesti valutu, kui tegemist on reaalselt jalutamisega, aga toas niisama ringi tatsamine on natuke valus küll. Pärast esimest sünnitust olin ikka suht vigane omadega päris pikka aega, ei saanud normaalselt sirge seljaga kõndida ja üldse ei saanud midagi väga teha – selg valutas kohutavalt ja ilupisted andsid tunda. Praegu on seismine ebamugav (just ühe koha peal pikka aega) ja istuda veel ei saa, aga muus osas olen suht tubli ja ilusti end liigutanud.

Mul on pikk postitus (LINK) sellest, miks ma Präänikut imetasin vähem aega, kui oleks tahtnud. Seekord on imetamine sama, ääretult valulik. Samamoodi ahmin õhku iga kord, kui ta haarab, ja kõige valusam on see tunne, kui piim rindadesse tuleb. Imetamisnõustaja juures on käidud ja võte on jällegi korras – soovitas lihtsalt need esimesed nädalad ära kannatada. No kogemusest ma juba tean, et see valu ei kao kuhugi, AGA! Seekord jällegi nagu taastumisega, ma tunnen, et enda sees olin juba selle tulevase valuga nii leppinud, et see ei tundu enam nii hull. Jah, esimesed minutid on valusad, aga no ma ei sure sellest ära ja rindadest ilma ka ei jää, niiet ma arvan, et kui hullemaks just ei lähe, siis imetan mingi perioodi veel kindlasti,. Ja kes teab, äkki tõesti juhtub ime ja see valu kaob. Kõige rohkem aitavad need Medela piimakogujad, kuna need on mul pluusi sees ja siis ei puutu nibud pluusiga kokku ja saavad koguaeg rahus olla.

Aga ma lähen nüüd tuttu ära!



8 Replies to “Keha ja hing pärast teist sünnitust”

  1. See, mis sa kirjeldasid mõlemas imetamispostituses kõlab nagu vasospasm. Mul oli see ja ei suutnud üldse imetada. Hirmust ja valust ei tulnud piima ka enam, aga süütunne oli suur.

    1. Mul on pigem just alguses valus, vaatasin sümptomeid vasospasmil ja sellel ütleb et pigem imetamisjärgselt valus.. no mul on seda ka aga see ma arvsn sellest, et lihtsalt lapsel nii tugev haare

  2. Heihei!

    Sattusin täiesti juhuslikult sinu postituse peale ja tahtsin sulle öelda, et mul oli imetamine samamoodi ääretult valus. Pisarad olid silmas ja varbad kronksus iga kord, kui beebi haaras aga see läks üle 3.kuuks ja minu puhul oli nii, et ma avastasin 1 hetk asendi, milles polnud valus ja kasutasin seda 1 kuu jooksul ja peale seda olid niplid nii harjunud, et teised asendid ei teinud ka valu.
    See asend oli sama, mis sünnitustoas, kui laps pannakse rinnale..ehk siis ta on kõhuli sinu kõhu peal ja käega toetasin ta pead 🙂

    Teine asi võib olla see, et beebil on keelekida. Kui mina käisin imetamisnõustaja juures, siis minu meelest ta ei vaadanud üldse, kas on keelekida või ei, pakkus ka kohe, et on soor. Keelekida puhul võib 1 tunnus olla see, et beebi keel on mingites asendites südamekujuline..ja mõnikord on üldse raske diagnoosida seda, kas on keelekida. Kui mul poleks valu üle läinud siis ma oleks rohkem pressinud peale arstidele, et nad uuriks seda keelekida varianti, sest tihti mulle tundub, et kui ise ei suru siis arstid ei viitsi kõike uurida 😛

    Muidugi on ka variant, et ongi sellised rinnad, mis ei kannata imetamist aga soovitan küll proovida igast ime asendeid 🙂

    1. Ma kusjuures selles asendis imetangi enamus ajast 😀 aga ma ei usu et keelekidas asi, kuna poja kõne areneb kenasti ja temaga oli mul samasugune see valu.. üldiselt vist kohe peale sündi vaadatakse keelekida üle? Ma perearstilt uurin, et äkki on see ikka..

  3. Mul oli ka imetamine jube valus ja haiglas öeldu et pole hullu, 10 päeva ja kõik korras. Tutkit 😀 Poolteist kuud võttis aega, et natukenegi asi normaalsemaks muutus. Esimene kuu oli imetamine nii kohutav et iga kord kui kinni haaras siis nutsin ja oleks karjuda tahtnud. Aga nüüd kui tibu on kahe kuune võin öelda et lõpuks on kõik korras- lõhe nibus paranenud ja duši all saan ka peaaegu nii käia et koguaeg ei pea nibusid katma 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga