Tahaks endale vähemalt kümmet last!!!

Oeh, mul oli täna kindel plaan uus “Teadmata kadunud” postitus teha, aga no see juhtum on nii pikk ja seal on nii palju erinevaid nüansse, mida tuleks mainida, et ma mõtlesin proovida sellest hoopis video teha, eestikeelse siis. Ma ei luba midagi, sest ma ei tea, kui hea jutustaja ma olen niiviisi, aga ma proovin :D. Indrek plaanib laupäeval ühte käiku Präänikuga kahekesi niikuinii, siis saaksin selle näiteks üles filmida, andke teada, mis arvate! Aga et täna ikkagi tuleks postitus, siis räägin sellest, mis mul juba paar nädalat mõtteis olnud.

Loe edasi “Tahaks endale vähemalt kümmet last!!!”

Sponsoreeritud sisu

Ma tahtsin natuke rääkida koostöödest blogis ja Instagramis. Esiteks ma tahan ära mainida, et ma absoluutselt ei otsi taga kuulsust või tuntust oma blogiga, mulle lihtsalt meeldib kirjutada ja ma tunnen, et mida rohkem ma blogin, seda rohkem ma õpin end paremini kirjalikult väljendama ja nii tore on tagasi vaadates oma postitusi lugeda, eriti lapsega seoses postitusi. Küll aga võtan ma koostöösid tööna.

Loe edasi “Sponsoreeritud sisu”

Mmmm, näksid!*

Mul on selline tunne, et ma pole siia terve igaviku juba sattunud! Nii hea on tagasi olla. Viimasel ajal on ikka jama olnud, võta üks haigus ja viska teist. Präänik soovib aina rohkem lähedust, päeval pean ta kõrval magama ja siis ei saa blogida ka seetõttu, muidu äratan ta niigi õrnast unest üles (tal lõikuvad hetkel neli ülemist hammast korraga). Aga nendest juttudest mõni teine kord, lubasin endale, et räägin täna näputoidust. Loe edasi “Mmmm, näksid!*”

Psühholoogi juures käimine pole häbiasi!

Kõlab võib-olla naljakalt, aga on olnud mitmeid olukordi, kus keegi kurdab mulle mingit mure või räägib oma probleemidest ja ma soovitan minna psühholoogi juurde. See kuidagi mõjub alati millegipärast solvavalt ja selliselt, et nagu inimesel oleks midagi ikka väga viga või ei saaks endaga ja oma emotsioonidega absoluutselt hakkama. Tegelikult ju nii ei ole. Selle lausega ma ei mõtle kunagi, et minuga ei võiks oma probleeme jagada, vaid mõtlen, et psühholoog oskaks PALJU paremini aidata kui mina.



Loe edasi “Psühholoogi juures käimine pole häbiasi!”

Saame tuttavaks!

Paljud teist võib-olla ei teagi seda, et ma olen tegelikult on and off bloginud juba üle 8. aasta. Noh muidugi on blogi teemad kardinaalselt muutunud. Varem pidasin blogi nn päevikuna, kus kirjutasingi oma igast päevast, et hiljem oleks mida lugeda. Siis oli mul see haigusblogi, siis rasedusest teada saades alustasin ka blogi, siis enam ei tahtnud ikka ja nüüd ma siin jälle olen :D. Aga kuna mul on blogis lugejaid hetkel rohkem kui kunagi varem, siis mõtlesin, et peaks tegema ühe sellise get to know me postituse, et uuemad lugejad ka minust natukenegi aimu saaks.

Loe edasi “Saame tuttavaks!”

Kui allkorrusel elab psühhopaat…

Mul oli terve nädal plaanis teha teile üks meigipostitus, aga ma olen jälle kuskilt mingi pisiku külge saanud ja niisiis kodus piinelnud. Präänik just sai oma palavikust võitu, nüüd olen mina nohune ja köhane, siis arvatavasti nakatasin ma sellega Präänikut ja nii meil see nõiaring käib – kordamööda haiged. Mul on ausalt öeldes kopp juba jumala ees sellest kodus passimisest, aga no mis teha, peab jälle ravima end :(. Igatahes, miks ma seda postitust veel ei tee, on sellepärast, et ma tahaks ikka kõik need tooted omale näkku ka visata ja ühe pildi siis postituse jaoks koos nendega teha 😀 Mis ma muidu räägin asjadest, kui tulemust näha pole.. (nüüd mõtlen, et juuksepostituse juurde oleks nagu ka võinud ilusatest ja siledatest juustest ühe pildi panna, lol..)




Sissejuhatus juba läks nii pikaks ja ma pole isegi tänase postituse teemani veel jõudnud. Ühesõnaga, Präänik läks just magama (kell on pool kaheksa õhtul alles!!), mis tähendab, et mul on megapalju vaba aega ja oleks patt seda natukene blogimisele mitte kulutada. Mõtlesin siis ja vaatasin oma teemad üle, millest ma veel rääkinud pole ja üks neist on siis minu eelnevad kodud ehk üürikad! Ma olen oma elu jooksul kolmes üürikas elanud (praegune on kah sealhulgas) ja ma olen nii mõndagi näinud. Jagan veits oma kogemusi ja räägin paar lõbusat, imelikku lugu, mis ma nende korteritega seoses läbi olen elanud… 😀

Mu esimene üürikas oli Meriväljal, kolisin sinna gümnaasiumis, kuna nii hullult oli vaja vanemate juurest ära saada :D. Suht pikalt otsisin midagi hea hinna ja kvaliteedi suhtega ja seda korterit üüris enne tuttav, ma olin seal juba käinud ja see jättis väga hea mulje. Asukoht oli super, hind oli aga üsna kõrge, st 400€ ühetoalise eest kuus. Aga see oli kahe rõduga, suht alles renoveeritud ja imeeeilus. Samuti oli ka eeliseks see, et see oli majas, kus oli ainult kolm nn korterit, kõigil oma sissepääs. Ühelt rõdult oli isegi merd näha ja puha niiet tegelikult mõistan seda hinda täielikult. Aga need paar kuud, mis ma seal elasin, õpetasid mulle päris palju üürikate osas :D. Esiteks.. Naabritega võib ikka kas väga vedada või siis väga mitte. Ma ei ütleks, et mul halvad naabrid olid. Üks naine elas ühel pool ja teine oma täisealise pojaga teisel pool. Aga no lihtsalt see naine oma pojaga.. Ma ei taha väga halvasti öelda, aga nad olid vähe veidrad :D. Esiteks nad käisid suht tihti minu trepikojas, sest sealt nad said vist oma keldrisse, aga no see naine oli nii kuri alati, kui ma olin sealt ukse kinni pannud. Keegi sellest mind ei teavitanud, et neil on seda käiku vaja ning mind hullult häiris, et keegi koguaeg sealt läbi käis. Oli nagu selline tunne, et keegi tuleb külla, keda pole kutsutud :D. Teine asi, ta poeg oli veel veidram. Tihti kui ma kodust ära läksin istus see mees (no ta oli vähemalt juba 30) oma ukse ees, tegi suitsu ja kommenteeris üksinda igasuguseid asju. Ausalt see oli nii creepy! Ma suht koguaeg mõtlesin, et mul elab arvatavasti mingi psühhopaat allkorrusel ja peaks vanematele kirja kirjutama, et kui nad mind enam üles ei leia, siis vaadaku nende alumiste keldrist. Võib-olla ma reageerin üle ka, või noh arvatavasti reageerin, aga ma olen liiga palju õudukaid vaadanud ka :D. Samuti mõned ööd keegi kõndis reaalselt lihtsalt edasi-tagasi… Kell kaks öösel näiteks… No veits kahtlane 😀

Teised asjad, mis seal korteris pahasti olid ja mis on nagu kasulik ka siit postitusest kõrva taha panna on nt, et seal polnud ventilatsiooni, ei vannitoas ega ka mujal, ehk siis kui külmaks läks, siis oli suht niiske ja samamoodi ei olnud seal väga hea küttesüsteem. Ainult üks radikas ja vannitoas põrandaküte. Mida seal veel polnud, oli äravooluauk vannitoas.. nagu??? 😀 Kuidas see üldse võimalik on. Seal oli vann, kust muidugi vesi ära voolas, aga kui üle vanni läks vett, mida alati läks, kuna vannikardinat kah polnud, siis pidin reaalselt rätikutega seal kuivatama või siis ootama, et põrandaküte oma töö teeks. Muu oli seal kõik megailus ja armas, aga no ma ei kujuta ette, et keegi saaks seal pikemalt sees elada kui paar kuud.

Teise korteri sain samuti läbi tutvuste, nimelt mu vanaema kõrval korterelamus vabanes üks üürikas ja kuna mina olin otsingul, siis kohe saingi selle. See oli noo kõvasti odavam, Pirita-Kosel, kahetoaline (53 ruutu) ja 350€ kuus. Hind oli super ja korter oli sellessuhtes hea, et vannituba ja wc olid renoveeritud, muu oli ka enamvähem korras, aga noo seal juhtus ikka igasuguseid asju :D. Esiteks, seal olid enne mind elanud mingid eriti haiged räpakollid sees. Maakler ütles, et enne üürile panekut nad tellisid puhastusteenuse sinna. Kui ma olin seal juba mingi aja elanud, leidsin endiselt igasuguseid põnevaid asju ära peidetult. Nt ühes õhuavas magamistoas olid ette surutud kellegi stringid 😀 Poole renoveerimist oli seal ka tehtud ikka suht üle põlve, igas toas oli erinev põrand, erinevad liistud jms. Köögi seinale oli riputatud mingi nuga, mis mu isa ütles, et on arvatavasti vangis tehtud haha :D. Ja kõigele lisaks kolisin ma sealt ikka ideaalsel ajal välja. Sama päev, kui läksin sinna viimaseid koristustöid tegema, et korter üle anda, kuna me olime Indrekuga uue leidnud, hakkas laest vett tilkuma 😀 Üleval oli kellelgi boiler katki läinud ja ma tänasin jumalat, et mina nüüd selle remondiga seal tegelema ei pea hakkama. Mingid anumad ma sinna ette panin, teavitasin maaklerit ka, et selline asi juhtus, ja rohkem ma sellest kuulda ei tahtnud :D.

Mu eelmine üürikas, tapeedi pani mu ema (eelmine kukkus vaikselt ära juba) diivani tõime maalt ja kott-toolid, laua ostsime aatriumist. See viltune lamp oli seal enne juba 😀

Praeguse üürikaga vedas meil aga tohutult. Ühtki halba sõna pole. Kõige toredam on muidugi see, et siin on lift. Siin on algusest peale kõik puhas olnud ning uus ka. Millega mul on aga alati vedanud üürikate juures, on omanikud. Alati on olnud megasõbralikud ja heasüdamlikud omanikud, kes pole omakasupüüdlikud vaid on mõistlikud.

Üks veidi vanem pilt meie praegusest kodust, diivan on nüüd teine ning kappide uksed ja riiulid on valgeks värvitud 🙂

Ma üldsegi tulin selle postituse peale lihtsalt sellepärast, et me nüüd pikalt oleme juba plaaninud suuremasse elamisse kolida ja ma tahakski, et nüüd järgmine koht, kuhu kolime, et seal poleks mingeid eriti kahtlaseid inimesi ei naabriteks ega ka eelmisteks elanikeks :D.



Kolmas vlog ja muud juttu

Kuna täna oli nii ilus ilm, siis mõtlesin ka filmida palju õues ning sain ka väikse vlogi valmis. Ma tahtsin veel lisaks öelda, et mul on paar iluteemalist postitust nüüd mõttes kirjutada, küsiksin teilt, mis teid rohkem huvitaks? Kas pigem mu meigitooted või juuksehooldus rutiin? Kui veel mingeid selliseid asju huvi pakub, siis kirjutage mulle kommentaaridesse! Proovin kõigest paari järgneva postitusega lähemalt rääkida 🙂 Seniks, vaadake vlogi ja andke teada, kuidas meeldis! Ma tean, et kell on palju, aga kindlasti on mu lugejate seas ka palju ööloomi 😀