Üks tavaline päev

Kui ma küsisin Teilt, milliseid postitusi te tahaks näha, siis paljud vastasid, et huvitab just igapäevaelu. Kuidas on lapsega toimetada ja milline meie päevaplaan üldse välja näeb.
Ma ütleks, et ainuke, kes meie igapäevaelu põnevaks teeb, on see väike 10-kuune pätike. Eks paratamatult keerleb enamik meie elust ikkagi tema ümber ja ka tema järgi on meie päevad planeeritud, mitte, et see probleem oleks. Lihtsalt on mugavam ajastada oma käike aegadele, mil Präänik magab. 
 
Kuidas siis need hommikud algavad? Kolm korda nädalas on mul äratuskell 5.45 ja nendel päevadel üritan hommikuti trennis käia. Miks ma ütlen üritan, on seepärast, et täna ma näiteks ei läinud ja otsustasin ikkagi õhtul minna… Puhas laiskus 😀 Aga üldiselt ma ikka proovin käia, kuna nii hea tunne on niimoodi oma päeva alustada! Kui tahate põhjalikumat postitust trennist, siis andke aga teada. Üldiselt teen trenni ära ja lähen magan edasi, kuni Präänik ärkab (mis on umbes 8-9 vahel.) Ainult reedeti ma edasi ei maga, kuna siis tuleb uus Grey Anatoomia osa välja ning see on vaja MEGAruttu ära vaadata :D. 
Esmaspäeva hommikul 6.45 trenni lõpetamas

Loe edasi “Üks tavaline päev”

Emaks saamise hirmud ja rõõmud

Ma mäletan seda šokki, kui ma rasedaks jäin. See tundus mulle midagi täiesti võimatut, olles keemiaravist remissioonis. Ma kartsin eesolevat väga, eriti kartsin ma seda, et pean raseduse katkestama. (Keemiaravi järel soovitatakse 5 aastat vähemalt mitte rasestuda, minul oli möödas 3 aastat.) Mu vanemad olid õnneks tohutult toetavad, kõik mu ümber olid. Nüüd on esimesest šokist möödas üle aasta ning mõtlesin kirja panna enda hirmud, mis kaasnesid rasedusega ja emaks saamisega. 
 
Minu väike beebike
 
 

Esimene hirm oli 19-aastasena muidugi see, et mis koolist saab. Õnneks läks see kuidagi väga sujuvalt. Minu kool oli USKUMATULT toetav, kõik õpetajad tulid mulle vastu ja muidugi pingutasin ma ise ka tohutult. Kui sinu sees kasvab teine inimene, siis on seda motivatsiooni 100 korda rohkem. Tegin mitmed ained ette ära, et kevadel jääks võimalikult vähe teha. Valisin võõrkeele riikliku eksami asemel CAE eksami (inglise keele rahvusvaheline eksam) et ei peaks kevadel riiklikut tegema. Selle sain juba sügisel tehtud. Ka koolisisese eksami portfoolio inglise keeles tegin varem ära, tänu oma inglise keele õpetajale, kes mind tagant utsitas ja aitas nii nagu oskas. Koolitee läks kiirelt ja saigi selle 12-nda klassi tehtud. Kuigi mu lootus oli saada arsti sisse, siis päris nii hästi mul eksamid ei läinud. Aga sain sisse mõlemasse Eesti tervishoiu kõrgkooli, jäin ka sellega päris rahule. Hetkel olengi akadeemilisel puhkusel lapse sünni tõttu. 

Minu teine hirm oli ühiskond. Tänapäeval ei ole just kõige tavalisem saada kooli ajal laps ja üldse nii noorelt. Pigem ootatakse ära ülikooli lõpp, edukas karjäär ja rahaline kindlustunne. Mina ütleks, et ma jäin tegelikult päris ideaalsel ajal rasedaks, täpselt nii, et jõudsin ühe eluetapi ikkagi lõpetada. Ma arvan, et kui oleksin juba läinud ülikooli, poleks minul last sündinud veel vähemalt 10 aastat. 
Ma arvan, et kuna ma ise suhtusin sellesse lapse saamisesse nii hästi, nii enesekindlalt, siis sellepärast ei tundnud ka teistelt mingit pahameelt või ülalt alla vaatamist. Ma olen alati olnud arvamusel, et kui ise oled oma tegemistes enesekindel, siis ei ole kellelgi väga midagi halvasti öelda ka. Mäletan väga hästi, kuidas üks minule täiesti võõras inimene rääkis, et lapsega mina küll hakkama ei saa. Et ma olen nii noor, tean elust nii vähe ja ei saa veel endagagi hästi hakkama. See ei vasta tõele. Ma arvan, et ma olen siin elus piisavalt näinud ja kogenud, et kasvatada üles üks supertore ja normaalne inimene, kes teab, võibolla isegi kaks. Ma olen nii uhke enda üle, sest pärast kooli lõpetamist on nüüd üldiselt inimestel ainult suud ammuli, kui räägin, kuidas minu viimased viis aastat on möödunud. Ega elu ei peagi igav olema!

Kolmandaks hirmuks nimetaksin sünnituse, aga tegelikult ma väga seda ei kartnud. See on lihtsalt üldiselt inimeste hirm :D. Pigem kartsin ma, et Präänik jääbki mu sisse elama, sest välja tulemisega tal küll kiire polnud. Juba 35-ndal rasedusnädalal ütles mu naistearst, et enam pole kaua jäänud. Avatust oli juba tubli 3cm, oli vaid päevade küsimus. Lootsime koos arstiga, et peab veel ikka kaks nädalat vastu ja sünnib õigeaegselt. Läks aga hoopis mööda peaaegu kuus nädalat!! 😀 sünnitasin ma 40. nädala lõpus. 

Minu suur hirm oli ka raseduse iseeneslik katkemine. See ei ole ebatavaline, keskmiselt on igal naisel elu jooksul kaks nurisünnitust, millest nad ise pole teadlikudki. Kuna esimesed 20 nädalat ei tunne liigutusi, siis oli mul koguaeg hirm sees, et äkki nüüd ongi kõik… Samal ajal proovisin endale sisestada seda, et peab mõtlema positiivselt, siis läheb kõik hästi. Aga see pidev teadmatuses elamine oli niiiii raske. Kui juba liigutusi hakkasin tundma, läks asi tunduvalt kergemaks. 
Loe edasi “Emaks saamise hirmud ja rõõmud”

Pallimere saaga

Viimasel ajal on lastetubades, eriti Skandinaavias, moes pallimered. Just sellised neutraalsed, paari-kolme erinevat tooni pallidega. Ka mulle need hullult meeldivad. Leidsin need leheküljelt mimico.ee ja otsustasin, et Präänikul peaks ka selline olema! Niisiis jõuludeks tellisingi talle selle, ringikujulise ja läbimõõdult oli vist 110cm. Palle oli sees midagi üle kahesaja, ma ei mäleta täpselt ja maksis umb 150 eurot. See oli üks pallimeredest, mis oli kohe olemas ja seetõttu sain päris ruttu kätte ka! 

Pallimerest nii palju, et kui see kohale jõudis suures karbis, ei olnud ringikuju ollagi 😀 Aga muidu on väga ilus, ma arvan et pehme poroloon on sees ja mõnus hall kangas on ümber. Meil on valged, hallid, pärlvalged ja mustad pallid. Minu arvates näeb väga stiilne välja ja kuna meil eraldi lapsetuba pole, siis see ilutseb meil elutoas. See ringikuju on nüüd vaikselt juba olemas, aga päris sümmeetriline ta ikka ei ole kahjuks veel.
See oli siis see algne kuju, kohe pakist välja võttes…
 
Aga jah, lähme nüüd edasi selle juurde, mida Präänik sellest arvas. Panin siis selle elutuppa, viskasin pallid sisse ja jäin ootama, et ta ärkaks. Ise olin seitsmendas taevas, eeldasin, et nüüd muud ei tahetagi, kui ainult pallimeres mängida ja lõbutseda. Eeldasin, et Präänik on MEGAõnnelik!
Juhtus aga vastupidine.. Panin siis ta sinna pallimerre ja ta hakkas hullult nutma, nii kartis seda pallimerd! Proovisime siis nii, et läksin koos temaga sinna, isegi see ei sobinud. Präänikule meeldis ainult väljaspool pallimerd sinna peale toetuda ja sealt palle välja võtta. Nii ma siis suht alla andsingi sellega, mõtlesin, et viin maale ära ja toon tagasi, kui ta natuke vanem on – äkki siis meeldib…

Loe edasi “Pallimere saaga”

Kärusõltlane

Nagu paljud teist juba arvatavasti teavad, siis pärast lapse saamist on mind väga hakanud võluma kärudemaailm. See on minu jaoks sama põnev kui autod meeste jaoks, lihtsalt veidi väiksem hinnaklass :D. Mõtlesingi panna kirja algusest peale, millised kärud on mul olnud, mis mulle nende juures meeldib/ei meeldi ja äkki saan aidata mõnel tulevasel emmel käruvalikut teha. Kindlasti on inimeste maitsed erinevad, aga need, mis mul on olnud, on minule välimuselt ja olemuselt kõige enam meeldinud (mul on silmapiiril veel mõned kärud, mida proovida tahaksin).
PS ma nüüd lõpetasin selle postituse kirjutamise ja sorri, see on suht pikk ikka 😀 kui mingi kindel käru ainult huvitab, siis pole mõtet muud lugeda. Kui aga niisama otsite variante, siis lugege ikka kõik läbi, kui jaksu on 🙂 
 
Alustame siis esimesest. Mu esimeseks käruks oli ristiisa naiselt saadud Mutsy EVO korviosaga. 
Mutsy EVO
 
See on üks mõnus kerge vanker, eriti kasutasin seda turvahälli ratastena. Käis lihtsalt kokku-lahti ning oli ka kerge nt autost välja tõsta. Vedrustust minu raamil ei olnud ja kahjuks seepärast ka tahtsin uut vankrit, sest mul oli tunne, et isegi kui korvi põhjas oli lambanahk, siis laps ikka rappus isegi peaaegu siledal asfaltil. Muidu mulle väga meeldis ka see korviosa, seda kasutasime meresõitudel. Selle pluss oli see, et põhi oli sirge ning see ei libisenud alla.
Präänik oma esimesel laevasõidul ühekuuselt
 

Loe edasi “Kärusõltlane”

Tere tulemast!

Ilusat hommikut teile kõigile!
 
Olen blogimismaastikul jälle tagasi, seekord loodetavasti jäädavalt. Ma ei teagi, miks ma selle siin täiesti ära olen eelnevalt lõpetanud.. Vist tahtsin rohkem endamisi olla mingi aeg. Igatahes on see aeg nüüd läbi ja ma tahaks teiega jagada oma elu, rõõme ning seike. 
Esimeseks postituseks oleks vast viisakas teha väike lühitutvustus. Nimelt olen mina Arabella, 20-aastane emme ühele väiksele väänikule, keda kutsume Präänikuks. See küll tema päris nimi pole, aga siis ei jää segaseks, kellest räägin, kui jutuks tuleb väike Präänik. Mul on ka üks imeline elukaaslane, tema nimi on Indrek. See on meie pere 🙂
 
Pildistas Helen Killandi (@fotokild)
 

Loe edasi “Tere tulemast!”